Arvamus

            ARVAMUS

Dr. Stephen Richards Covey on öelnud :“Most people do not listen with the intent to understand; they listen with the intent to reply,” juba aastal 1989 raamatus „The 7 Habits of Highly Effective People: Powerful Lessons in Personal Change“.

Mind kõnetab see viimasel ajal üha rohkem – tänases vabas maailmas on väga palju inimesi arvamustega ja väga vähe inimesi, kes neid arvamusi kuulab. Olen ka ise osa nendest paljudest ja tihtipeale ei kuulu nende väheste rühma. Ma küll üritan seda muuta, aga ma tihtipeale ei saa keelt hammaste taga hoida, sest tundub, et mu arvamus on niivõrd oluline, et ka teised peavad seda kuulma, et lausa isekas oleks seda endale hoida. Kui see pole iroonia selle kõige kõrgemal tasemel, siis ma ei tea, mis on. Tihti leian siiski, et teised seda nii oluliseks enda jaoks ei pidanud ja vahel kaotavad niiviisi ka väärtust mõtted, teemad ja mured, millel minu südames suur koht ja mille väline kahandamine teeb haiget. Pealegi, nagu öeldud, on vähe inimesi, kes neid kuulab, kuigi see mu eesmärgi täitmise peamine eeldus oli. Lisaks on veel arusaamise filter peal. Selleks, et enda mõtet teiseni viia, peab nii palju filtreid läbima (mõttest sõnadeks, kuidas teine neid sõnu defineerib ja siis need kokku mõtestab), kus võib peamõte üldse kaduma minna, et olen mõnda aega juba mõelnud, et sõnad ei väärigi päris asju (ma tooks näiteid küll, aga see eeldaks sõnadesse panemist) ja kõik mida sõnadega edastada saab, on teisejärguline. Ma arvan, et erinevad kunstivormid saavad sellega siiski hakkama, vahel. Kunstile ei taha inimene vastata, või eks mõni tahab, aga see pole eeldus nagu vestluses. Ilmselt on võti selles, et luua kunsti, mis ei jäta tarbijale tunnet, et ta arvamust küsiti, nagu nt siis, kui keegi marult šokeerida tahab.

Võib-olla tuleb see individualistlikust ühiskonnast, vahel lihtsalt said juba vestluspartneri mõttest aru, kuid ta ikka veel seletab seda, noh, et olla kindel, et sa mõistad teda, kuigi sa juba konstrueerid enda vastuargumenti. Võib-olla see ongi meie meeletute ühiskondlike konfliktide (nt soovõrdsus, iga poliitiline mure jne, teate küll) alustala. Samas poliitiliste murede juures on see värk, et mul on natuke näiteks hirm, et kui ma kuulan poliitiku lõpuni, siis äkki tinistabki ära – äkki jäängi uskuma, see on ju ta töö. Väldin seda vist alateadlikult; valides, millist poliitikut ma kuulan. Sarnane oht on ka näiteks vandenõuteoreetikutega, aga kui neid ei kuula, siis jääb nagu süütunne sisse, sest nüüd olengi see rumal, keda valitsus enda koeraks harinud on ja ei ole nõus silmi avama. Nad on selles mõttes väga kavalad ja nende puhul praktiseerisin lihtsalt kriitilist suhtumist, kuni ära tüdinesin, kuigi ka mul oli aeg, kus olin kindel, et 9/11 oli sisetöö, õnneks ma enam ei hooli lihtsalt.

Vähesed arvamused on ilmselt tegelikult väljendamist väärt ja pigem inimese kasvuvalud, tähendades midagi vaid inimesele endale, luues ja arendades enda muutlikkuses teda. Usun siiski, et on mõned, mis on kuulamist väärt, kahjuks võtab nende kuulamine palju tööd praeguses lärmis. Nii arvan ma.

Making noise 1

Piipooptrilltrall

Allikas: https://www.goodreads.com/quotes/298301-most-people-do-not-listen-with-the-intent-to-understand

https://thestreetwhereyoulive.files.wordpress.com/2011/09/talk.jpg